Nagu lubatud sai, siis kirjutan põgusa muljetuse sellest, kuidas ehitasin endale 2024 suve off road hooajaks uue WIRC SBX-2 nitro bagi. Eellugu WIRC avastamisest on kirjas eelmises blogipostituses, soovitan kindlasti ka see läbi lugeda ja soovitavalt enne kui käesoleva kirjatüki juurde asud.
ClayPitRC sai esimesed kolm veermikku kätte märtsi keskel – 1/8 skaala elektri (SBXE-3) ja nitro bagi (SBX-2) ning elektri truggy (RTXE-1). Kõikidel neil olid juba omanikud ootamas, et saaks näpud külge ajada ja autod sõitma. Mulle endale jäi nitro bagi. Eesmärk oligi kõigi kolmega tutvust teha ja igasse ametlikku klassi vähemalt üks veermik sõitma saada.
Kui ma lõpuks aega leidsin, et karp üldse avada, siis olid teised autod juba poolenisti kokku pandud, olin enda omaga paar päeva maas. Kuna tahtsin kogu ehitusprotsessi filmida, et hiljem step-by-step videoseeria teha, siis oli vaja ehitust veidi läbi mõelda ja ajastada. Ühel kenal päeval mõtlesin, et piilun siiski lihtsalt karpi ja vaatan mis seal peitub ja kuidas paistab detailide kvaliteet. Tegelikult kvaliteedi osas oli mingi eelvaade juba olemas, kuna koos autodega saabus ka mingi väike kogus elementaarseid varuosasid.
Karp avatud ja üsna kiiresti märkan, et puudu on üks harjumuspärane detail – paberile trükitud ehitusjuhend. Uurin teise kahe auto omaniku käest kas neil ka puudu, kuna algul arvan, et ehk on kogemata välja jäänud. Selgub, et ühelgi kitil paberile trükitud juhendit kaasas ei ole. Küll aga leian karbist trükitud teabelehe, kus on kirjas, et juhendi saab digitaalselt alla laadida wircracing.com. Selles suhtes ju tegelikult mõistlik. Maksimaalselt kasutakski seda juhendit vaid esmasel ehitusel ja seejärel kaob see paber kusagile sahtli põhja ja vajub unustusse. Veidike loodust ka säästetud ja juhend on digitaalsel kujul alati nö up to date.
Juhendiga asjad selged, vaatan edasi. Kitis on jupid pakitud kokku 20 loogilisse ehitusetappi. Lisaks nendele on karbis põhjaplaat, värvimata kere ja tagatiiva vidinatega kott, millele ei ole numbrit omistatud. Selles mõttes üsna selline standard pakkimislahendus. Sealjuures tõesti kõik mida vaja teatud etapi juures, leidubki vastavas kotis. Varasemast kogemusest võin teiste tootjatega öelda, et kohati on olnud mõned teatud etapi juures vajalikud jupid mõnes teises kotikeses ja algul kohe neid ei leiagi. Seega pakkimine igati 5+
Mudeli ehitus algab diferentsiaalidest - juppide kott nr 1, 2 ja 3. Difreid on 3 tk nagu ikka seda tüüpi mudelitel. Kõikide difrite täitmiseks on kitis kaasas üks 5000 cst õli. Kõige esimesena läheb kokku keskdiffer, mille puhul on sellel autol kasutuses eesmisest ja tagumisest erinev difrikorpus – nimelt on see veidi pikem. Difri üldine ehitus on täiesti standardne ja võrreldav teiste tootjatega. Mis küll silma jääb on need suured seibid, mis lähevad difrikoja sisse outdrive rõngastigendi ja kinnitustihvti vahele. AE autodel neid seibe näiteks üldse ei ole, mis on äärmiselt kummaline, kuid WIRC autol on need seibid eriliselt tummised – võibolla isegi ca 1 mm paksused. Teine tähelepanek keskdifri ehitusest on korpuse ja spurri vahele minevast tihendist, mis sobitub sinna ülitäpselt. Algul isegi vaatan, et kas tihend ehk veidi suure läbimõõduga ei ole, kuid selgub et lihtsalt ongi ülitäpse tolerantsiga ja kõik sobib kokku nagu valatud. Ülejäänud 2 difrit lähevad kokku täpselt sama kenasti ja nendel rohkem ei peatuks. Kõik kolm difrit on eraldi etapid, seega ehitus jätkub kotiga nr 4.
Vahemärkusena – juhendis on näidatud kohad, kuhu tuleks ehituse käigus lisada määret või ka keermeliimi. Neid materjale kitis kaasas ei ole ja pead need leidma oma olemasolevatest varudest või siis eraldi juurde soetama. Mina kasutasin „grease“ viidatud kohtades musta grafiitmääret.
4. ja 5. kott on tagumine ja eesmine difrikoda koos sinna juurdekuuluvaga: keskmised veovõllid, difri pinion, tagumine amorditorn, kerepost, kruvid laagrid. Kõik istub taas kenasti kokku. Disaini poolest on difrikoda selline, et differ on võimalik kiiresti ja lihtsalt kätte sada nelja kruvi eemaldamisega. Selle etapi leian end korra mõttelt, et midagi on viltu. Olen just difri koja sisse pannud ning korpuse kaane sinna otsa näpuga surunud. Differ loksub kojas nii nagu laagrid oleks puudu. Piilun difrikoja sisse, laagrid siiski olemas. Hämming kestab. Seejärel otsustan, et enne probleemi tunnistamist keeran kaane siiski kruvidega kinni ja vaatan mis juhtub. Kruvide pingutamine aitab ja probleem kaob. Sama lugu kordub eesmise difrikojaga, seega tundub, et kõik on korrektne ja valminud agregaat toimib nii nagu vaja.
Kott 6. Esiõõtsad, õõtsahoidikud, seibitamine. WIRC mudelid on nn „pivot ball“ esivedrustusega – lihtsalt ääremärkusena. Õõtsahoidikud on ilusad musta värvi alumiiniumist ja nagu tavapärane, siis õõtsa kallete regullimiseks on kasutatud plastikust vahetatavaid pukse. Siinkohal pean pisut norima nende pukside kallal. Esiteks on näha, et nende tootmiseks kasutatud valuvorm võiks olla parema kvaliteediga. Teiseks lähevad need puksid alumiiniumisse ainult siis kui päris ohtralt jõudu kasutada, ehk siis äärmiselt tihedalt. Ühest küljest loomulikult on nad siis kindlalt paigal, kuid nende vahetamine võib olla mõõdukalt komplitseeritud, eriti kui hoidikud on auto küljes. Lisaks on kaasas väike plastikust restike erineva paksusega seibidega, mida peaks kasutama vajalikus koguses õõtsa loksu reguleerimiseks. Kõik läheb kenasti kokku.
Järgnevas etapis (kott 7) tuleb lisada eesmine stabikavarras, ülemised õõtshoovad koos nn top platega ja amorditorniga. Ülemiste õõtshoobade ette-taha liigutamiseks on kasutusel C-seibid. Minul jäi liikumine pisut pooma kui ma kõik need seibid kasutusele võtsin. Sellel võib olla kaks põhjust. Võibolla ei surunud ma õõtsavõlli puksi 100% alumiiniumi sisse pessa või siis ongi seibid kokku tiba paksud. Võimalus oleks mõnda seibi tiba õhemaks lihvida, õõtshooba pisut kitsamaks lihvida või siis lihtsalt loota, et esimese sõidukorraga kõik ise paika kulub. Üldiselt uue kiti puhul on pigem reegel, et mõni koht jääb veidi tihe ja tahab sissesõitmist.
Kott 8 peidab endas eesmiseid käändmikke, ehk siis kokku on vaja panna pivot ball vedrustuse põhikomponendid koos veovõllidega. Siin taaskord midagi revolutsioonilist ei ole ja kõik on standardne. Roolilinkide kõrvad on eraldi karbonfiiber detailid, mis lähevad käändmiku külge kruvidega. Mis võibolla teistest on erinev on see, et WIRC annab kitis 2 terasest kuulliigendit ja 2 alumiiniumist. Alu on tavaliselt valikuline, mille teiste tootjate puhul pead soovi korral eraldi juurde ostma. Alu mõte on see, et need lähevad üles ja olles kergemad kui teras, siis vähendavad üleval paiknevat massi. Rooliplokil on kuulliigendi kuulu fikseeriva korgi lihtsamaks paigaldamiseks plastik keermestatud. Alumine kork läheb paika lihtsalt. Võibolla isegi liiga lihtsalt – loodetavasti kork end ise lahti keerama ei hakka. Ülemine kork aga tahab keeramiseks nii palju jõudu, et tavalisest käsikruvikast jääb siin väheks. Jõuan isegi mõelda, et ehk ei ole asi keermes ja kipun korki keerama pesasse kuidagi viltu või läheb lihtsalt keermest mööda. Tagasi lahti keerates aga plastikus keermel vigastusi ei ole, seega võib eeldada, et detail on lihtsalt nii tihe, et vajabki rohkem jõudu. Otsin seega välja padrunvõtmete komplekti pika käepideme, et ära kasutada füüsikast tuntud kangi efekti rakendamaks suuremat pöördemomenti ning saan korgid kenasti paika keeratud. Jääb üle vaid käändmikud õõtsade otsa keerata ja esisild ongi sisuliselt valmis.
Kott 9 peidab endas tagaosa õõtsasid ja hoidikuid, mille puhul toimub kõik sarnaselt esiosale, kuid loomulikult ei ole siin suuri munakaid. Kõik läheb taas kokku nagu valatult peale seda kui avastan, et teljevahe reguleerimiseks ei ole vaja kasutada mitte neid distantsseibe, mis õõtsade küljes, vaid neid mis eraldi pisikese restina. Jõuan paraku enne juba õõtsade küljest veidi materjali eemaldada, et õõtsad vabamalt liikuma saada. Juba muidugi arvasin, et olen avastanud probleemi detailide sobivuses, aga selgus siiski, et probleem ei olnud detailides, vaid puhtalt ehitajas endas.
Kott 10 on tagumised käändmikud koos veovõllidega. Taaskord täiesti probleemivaba montaaž. Eelmise sammu vigadest õppinuna suhtun väikese kahtlusega teljevahe reguleerimiseks mõeldud seibiga, mis peaks minema käändmiku ja õõtshoova vahele. See on 5 mm paks puks/seib ja siin peab küll ütlema, et juhend tahab, et see sinna pandaks. Probleem on aga see, et 5mm on liiga palju ja poob liikumise kinni. Kasutan selle asemel teisi kitis olevaid õhemaid seibe kokku paksusega 4,5 mm. Sedasi on võimalik ühtlasi saavutada väiksemate sammudega teljevahe reguleerimine ja käändmiku vaba liikumine on tagatud.
Kott 11 lisab tagasillale porikaitsmed ja ülemised õõtshoovad ning tiivatorni. Tiivatorni saab paigutada kahte asendisse – kõrge ja madal. Standardseades on kasutatud kõrget asendit.
Kott 12 on roolisüsteem ja selle ehitamisest tõele aru andes ei olegi mingeid erilisi mälestusi jäänud, mis on reeglina hea, sest see viitab, et midagi eriskummalist ei juhtunud ja kõik läks kokku probleemideta.
Kott 13 sisaldab esipamperit ja keretugevdusi, mis seovad omavahel sillad ja põhjaplaadi. Sama etapi käigus kruvitakse eelnevates etappides valminud sillad mudeli põhjaplaadile. Taaskord läheb kõik ilma suurema draamata kokku nagu valatult. Siiski üks tähelepanek oleks. Nimelt tagumine keretugevdustala kinnitus on eraldi detail, mis on vaja difrikoja külge kruvida kahe poldiga. Kitis on selleks kaasas M3x12 ümarpea kruvid. Samas detailis on õõnsus, mis jätab selle kruvi alla suhteliselt suure tühimiku ja kruvi kandepind jääb minu hingerahuks liiga väike. See tühimik on aga täpselt nii suur, et sinna mahuks nn cap head kruvi pea. Mõõdan ära kruvi augu sügavuse ja otsutan kasutada M3x10 mm cap head kruve antud detaili kinnitamiseks. Hing on rahul ja sillad auto küljes.
Kott 14 on nitrobagi spetsiifiline samm, kus tuleb kokku panna keskdifri pukk koos piduriketaste ja sadulate-klotsidega. Sadulad on kaheosalised – alumiiniumist sadul ja selle sisse liimitav Ferodo hõõrdmaterjal. Sadul on värvitud punaseks. Olen näinud soovitusi punane värv maha kraapida sealt, kus pidurisadulaid kokku surub hoob sadulat puudutab, kuid ma olen kindel, et see värv kulub sealt ise ka väga edukalt maha. Hoopis olulisem on tagada sadulate vaba liikumine tihvtidel. Kes nitro autot on omanud, see teab, kuidas pidurisüsteem on ehitatud ja ilmselt saab aru millest ma räägin. Need tihvtid aga lähevad läbi sadulates olevate aukude väga tihedalt ja ei jää vabalt liikuma. Ilmselt punase värvi tõttu. Puurin augud üle 3,2mm puuriga (tihvt on 3mm). Edasi läheb nagu lepase reega ja keskdiffer istub koos piduritega kenasti põhjaplaadile.
Kott 15 jätkab nitrospetsiifiliselt siduri ehitamisega ja mootori paigaldamisega. Tabab ootamatu probleem – kitis ei ole kaasas koonusseibi, mis käib hooratta alla ja need mis mul olemas on, ei sobi. Teen selles osas WIRC tiimile tõsise märkuse – loodetavasti edaspidi koonus komplekti lisatakse. See on pigem tavapärane, et koos siduriga on ka koonus, kuna lihtsalt hoorattad on pisut erinevad ja teiste tootjate koonused ei pruugi sobida kas kaldenurga või pikkuse või mõne muu tehnilise parameetri spetsiifika tõttu. Antud juhul on probleemiks see, et koonus mis mul on, on paar mm liiga lühike ja kaob WIRC hooratta sisse ära kuigi peaks nõksa hooratta mootoripoolsest pinnast välja vaatama jääma. Vastasel juhul lihtsalt surutakse hooratas vastu mootori korpust kinni ja tegelikult ei ole ka hooratas väntvõlli otsa piisavalt kõvasti fikseeritud. Panen siduri siiski kokku ja autole külge ning uue kaubaga on õige koonus ka juba siiapoole teel. Mootor kinnitub auto külge nii nagu ikka, esmalt mootori pukid mootori külge ja seejärel kogu komplekt nelja poldiga auto põhjaplaadile.
Kott 16 peidab endas kütusepaaki. Kitiga on mingil arusaamatul põhjusel kaasa pandud kütusevoolik, mille pikkusest piisab ainult kütuse viimiseks mootorisse või siis summutist surve toomiseks paaki. Mõlemaks otstarbeks jääb lühikeseks. Arupäring märkusega tootjale edastatud, et antud komplektsuse tagamaid mõista ja ühtlasi tehtud ettepanek 10 cm pikem kütusevooliku jupp kitti lisada.
Kott 17 on elektroonikakomponentide paigutamiseks mõeldud monoliitne plastikust detail, mille külge lähevad mõlemad nitrokal kasutatavad servod, elektroonika toiteaku ja vastuvõtja ning transponder. Komponentide paigutus on üsna standardne nagu enamusel teistel kaasaegsetel bagidel. Aku on paigutatud auto parema külje esiosa poolsesse serva, selle taga servod ja taga mootori kõrval vastuvõtja karp. Selle sammu juures on minu jaoks üllatav, et kitis ei sisaldu servode kinnituskruve ja seibe. Ilmselt jällegi disainivalik, kuid siiski raudvara, mille olemasolu eeldaks. Ka selle kiiksu osas on tootjale seisukoht edastatud. Väike nüanss, mis võib kogu kiti ehituse seisma panna kui isiklikes tagavarades sobivaid kruve kohe võtta ei ole. Minul oli, kasutasin M3x12 ümarpea kruve ja sobivaid seibe.
Kott 18 ja 19 on vastavalt esiamordid ja tagumised amordid. Kõik laabub siin kenasti ja amordid saavad probleemideta kokku. Kitis on amordid membraani ja ventilatsiooniauguta, kuid saadaval on ka ventileeritud ehk nn bleeder korgid ja lisaks erineva jäikusega membraanid. Tundub, et paljud kasutavad lahendust, kus kasutusel on pehme membraan ja sellega koos lahtise vent-avaga bleeder kork. Kitis on kaasas 600 cst amordiõli nii ette kui taha ja kuna mul mingit paremat ideed ei olnud, siis alustuseks läkski see õli nii taha kui ka ette amortidesse. Amortide kinnitamiseks alumiste õõtshoobade külge on kitis kaasas meeldiv üllatus – mõlemasse otsa on üks kruvi vastupäeva keermega. See väldib kinnituskruvi ise-eneseliku väljakruvimise võimaluse.
Kott 20 peidab endas tagumist antitiiba ja gaasihoovastikku. Tiib on kuidagi sellise poolmati pinnaga ja valuvorm, millest neid välja vormitakse, tundub kehvake, kuna tiival on palju valujääki. Loomulikult saab selle sealt ise ära lõigata, aga sellise hinnaga mudeli juures tahaks näha poolfabrikaati, vaid kvaliteetset asja. Kuidas tiib vastu peab, seda saab näha juba rajal.
Gaasihoovastik on samuti üsna tavaline, siin mingit disaini-innovatsiooni ei ole, hea klassikaline lihtne toimiv lahendus. Piduri linkide puhul kasutuses olevad kitis leiduvad vedrud asendan küll kütusevooliku juppidega. Vedru/kütusevooliku eesmärk on pehmendada piduri rakendumist.
Viimase sammuna on vaja kokku panna õhufiltri korpus ja õhufilter. Kõik on muidu kena, filtri element on sarnane mis tuntud Losi, AE mudelitelt. Mingil põhjusel on otsustatud, et filtrikorpuse kinnitamiseks kasutatav traadijupp on lisavarustus, seda kitis kaasas ei ole. Siin aga tekib probleem, et ilma eesmise kinnituseta jääb filter kere alla lihtsalt tilbendama ja selle vastu hõõrub pidurihoovastik. Minu jaoks täiesti arusaamatu komplektsuse otsus. Kirjutan oma tähelepanekust tootjale ja soovitan kinnitusdetail kiti komplektsusesse lisada.
Kitis on kaasas loomulikult ka värvimata kere, mille peab ise sobivasse vormi lõikama ja värvima. Milline kere mul välja kukkus, seda näed siinsamas postituse juures.
Ütlen ausalt, et läksin seda kitti ehitama tugeva eelarvamusega, et tegemist on kuidagi kehvema tootega kui teised tuntud brändid ja olin valmis, et detailid ei sobi hästi kokku ja esineb muid ebameeldivaid üllatusi, aga tagantjärgi tuleb tõdeda, et tegemist on kvaliteetse asjaga, mis sobitus kokku ülitäpselt. Ainsaks etteheiteks ongi mõne plastikjupi valuvormi täpsus (mõned distantsseibid, tiib) ja mõned odavad vidinad, mida on otsustatud kitti mitte kaasa panna (servo kinnituskruvid, hooratta koonusseib, õhufiltri kinnitustraat). Kas tulemus on parem kui Mugen, Xray, AE, Losi jms? Ma ei tea kas parem on, aga kindlasti mitte ka halvem ja see on igati meeldiv üllatus. Ehitasin selle mudeli ju eelkõige selleks, et tutvuda selle (meile) tundmatu brändi tootega, hinnata kvaliteeti ja anda tootjale tagasisidet, et mida võiks ja saaks teha paremini ning otsustada kas on väärt toode see ka meie pisikesele turule tuua. Ehk siis tegelikult otsisin iga pisematki nüanssi, mille kallal viriseda. Tänaseks on mudel koos ja sõiduvalmis ning ootab, et kevad talve üle võimust võtaks ja rajale testsõite tegema saaks.
Kas sõbrale soovitaksin? Igatahes, eriti praeguse tutvumishinnaga. Kui otsid endale uut 1/8 bagi või truggy veermikku, siis WIRC professionaalne RC auto on kindlasti igati tugev kandidaat mis valikusse võtta. Kui ehitamisel oleks esinenud olulisi probleeme ja kvaliteediprobleeme, siis kindlasti ma siin seda brändi ei promoks. ClayPitRC üks põhitees on ju algusest peale olnud see, et pakume müügiks ainult tooteid, mis läbivad meie suhteliselt karmi kvaliteedikontrolli. See Itaalias disainitud ja toodetud mudel saab küll meie heakskiidu ja võtab igati teenitult koha sisse meie teiste pakutavate võistlusbrändide seas nagu Mugen Seiki, XRAY, Team Associated, TLR ja Kyosho.
