RC auto on puhul on omavahel kokku pandud mehaaniline komponent, milleks on auto veermik ja elektrooniline komponent, mis sisaldab seadmeid, mis muudavad energiakandjas peituva energia kineetiliseks energiaks ja soojuseks ning samuti võimaldavad läbi raadiolainete mudeli distantsilt juhtimise. Energiamuunduriks võib olla ka sisepõlemismootor, kuid siin artiklis paneme põhirõhu elektrijõul liikuvate mudelite ehitusele, kuna need moodustavad tänapäeval valdava enamiku poeriiulil olevatest mudelitest.
Üldjoontes on RC mudel üsna sarnane päris autole. Veermiku poolel moodustab auto selgroo tavaliselt põhjaplaat või muu sarnane raam, mille külge on kinnitatud kõik teised elutähtsad komponendid: vedrustus, jõuülekande osad, roolisüsteem, mootor, elektroonikakomponendid ja lõpuks õhuke kere.
Nagu ka päris autodel, on mudelitel sillad, mille otsas on rattad. Mudelitel võib kohata nii sõltumatu vedrustusega sildasid kui ka talasilda. Talasild on omane crawler tüüpi mudelitele, need kujutavad päris maastikuautosid ja sõltumatu vedrustus on levinud kiirematel mudelitel ja see annab mudelile parema juhitavuse kiiremini sõites. Sõltumatu vedrustusega sild koosneb õõtshoobadest ja keerdvedrudega amortidest. Amordid on valdavalt õliga täidetud ja need kinnituvad ühe otsaga alumiste õõtshoobade külge ja teise otsaga amorditorni külge.
Mudelitel võib olla tagavedu või ka nelivedu. Üksikutel mudelitel võib kohata ka esivedu. Vedaval sillal on alati diferentsiaal, mis on tihti täidetud vastava õliga. Väiksemate ja odavamate mudelite puhul võib kohata ka mudeleid, mille diferentsiaalid on nö kuivad või täidetud lihtsalt mittevoolava määrdega. Enamus autodel on hammasdiferentsiaalid, kuid mõnede võistlusmudelite puhul kasutatakse ka kuuldifferentsiaali. Neljarattaveolise auto puhul võib mudelil olla kokku 3 diferentsiaali, kuid kolmandat difrit võib asendada ka nö slipper ehk libisev sidur. 1/10 skaala mudelite puhul on väga tüüpiline, et peaülekande juures ei kasutata diferentsiaali vaid slipperit. Libiseva siduri tööpõhimõte on see, et järsule jõu rakendumisele reageerib see libisemisega ja kaitseb sedasi veoahelat ja parandab mudeli juhitavust aidates auto esiratastel maas püsida. Selline olukord on näiteks paigaltstardist hea pidamisega pinnasel. Kui auto juba liigub, siis on libisev sidur praktiliselt lukus ja moodustab veoahelas jäiga ühenduse, jaotades veojõudu võrdselt esi- ja tagasilla vahel.
Veojõud kantakse peaülekandest ratasteni üldjuhul veovõllidega ehk kardaanidega, harvem rihmülekandega. Peaülekanne ise on lihtsalt 2 erineva suurusega hammasratast, mida kutsutakse pinioniks ehk vedavaks hammasrattaks (paikneb mootori võlli küljes) ja spurriks ehk veetavaks hammasrattaks (paikneb keskdifri või slipperi küljes). Peaülekandes toimub reeglina veoahelasse edasi antava mootori pöörete vähendamine ja väändemomendi suurendamine. Sarnane redutseerimine toimub ka sildade ülekannetes, kus on samuti hammasrattad, mille kaudu ratasteni jõudev pöörete arv on veelgi vähenenud, kuid sellevõrra suurenenud väändemoment.
Mehaaniline pool on enamusele autodega kokku puutunud inimestele lihtne ja mõistetav. Pisut keerulisem on mudelite elektroonika pool, kuna siin on erinevused päris autodega pisut suuremad.
Elektroonika põhikomponentideks on jõuajam, mis koosneb elektrimudelite puhul elektrimootorist ja elektroonilisest kiirusregulaatorist. Viimast nimetatakse lühendatult tihti ESC’iks. Pikalt väljakirjutatuna on see inglisekeelne väljend „Elekctronic Speed Control“. ESC juhib mootori tegevust, ehk põhimõtteliselt varustab seda elektrivooluga. ESC on RC auto aju, mis saab voolu otse sõiduakult. Lisaks mootorile saab ESC-ilt voolu raadiosüsteem, mille komponentide hulka auto pardal kuuluvad vastuvõtja ja servod. Raadiosüsteemi teine oluline osa on saatja ehk kaugjuhtimispult, mis on mudeli juhi käes ja mille abil edastatakse mudelile juhtimissignaale. Elektrimudelil on tüüpiliselt vajalik üks servo, mis on mõeldud roolisüsteemi liigutamiseks, ehk rooli keeramiseks. Sisepõlemismootoriga mudelil on vaja kahte servot, millest üks keerab samuti rooli ja teine toimetab gaasi ja piduri funktsiooniga. Osadel mudelitel võib olla ka rohkem servosid, näiteks käiguvahetuseks, diferentsiaalide lukustamiseks, käispiduri juhtimiseks või mis iganes mehaanilise liigutuse tegemiseks mis parasjagu vajalik võib olla.
Läbi saatja ja vastuvõtja liigub raadiosignaal, mille abil antakse ESC-ile ja servodele käsklusi kas rakendada gaasi või pidurit, keerata rooli paremale või vasakule või kuidas peavad käituma teiste juhitavate kanalite taha ühendatud servod. Hobimudelitel on vähemalt rooli ja gaasi/piduri funktsioonid alati proportsionaalsed, ehk siis auto keerab täpselt nii palju ja nii kiiresti kui selle juht saatjal olevat rooli keerab või gaasi/piduri päästikut vajutab. Ülejäänud kanalid võivad olla astmelise juhtimisega – näiteks kahe või kolme asendiga.
RC auto vajab elektroonika ellu äratamiseks elektrienergiat. Elekter on vajalik ka sisepõlemismootoriga mudelile, kuna see toidab elektroonikamomponente nagu raadiosüsteem ja mootor & ESC. Elektrimootoriga mudeli puhul on elektrienergia vajadus suurem ja kasutatakse suurema mahutavusega ja ka kõrgema pingega akusid – sõiduakusid. Sisepõlemismootoriga autol on kasutusel väiksem aku, mida nimetatakse ka vastuvõtja akuks. Kuna vastuvõtja aku annabki toite ainult vastuvõtjale ja läbi selle servodele, siis piisab oluliselt väiksema võimekusega akust.
Kõige peale pannakse RC autodele kere, mis üldiselt on vormitud polükarbonaadist, mis algsel kujul on värvitu ja läbipaistev. Paljud tehases tehtud kered on trükitud graafikaga. Järelturu kered on müügil värvimata kujul, mis annavad mudeli omanikule endale valla pääste loovus ja kunstianne ning värvida oma mudeli kere just nii heaks ja ilusaks kui oskused lubavad. Aga see on juba ühe järgmise blogipostituse teema.
